Suured maastikud

Kanarbikulillat otsimas

...värvitoonid, meeleolud, lõhnad, valguse tulemine, linnahääled hommikujooksu ajal - need kõik on need mida ma lõuendile püüan.  Ja siis see kanarbikulilla - seda tõelist kanarbikuõite puhkemise värvi tuleb Eestis püüda kahe nädala jooksul, kusagil augusti lõpul. See värv tuleb  äkki koos päikese ja vihmaga, ja sama äkki on ta läinud. On juba uus toon, natuke pruunikam. Järgmisel aastal, kui veab, näeb jälle kanarbikulillat. See imelik teadmine on mõjutanud minu päevi ja unenägusid – maalijale omaselt otsin tegelikult igas hetkes värve.

 ... joostes igapäevaselt kilomeetreid ja kilomeetreid oma hurdakoeraga, siis kõik ongi lõpuks üks suur jooks ühes suures päevas. Nagu jookseks värvist värvini, ühest hommikusest valguselõõmast teiseni ja usun, et hiljem maalides leian need värvivalguskillud taas üles.

Tegelikult maalimine ongi lihtsalt värvi värvi kõrvale panemine, sobitamine ja aina enesele selle kogetud nägemuse täpsustamine.

Minu jaoks ongi loomulik oma päevi veeta ateljees oma tööd tehes ja jonnakalt uskudes, et iga maal, või nüüd ka keraamiline suurvorm leiab lihtsalt omale koha.